Sõna „reliikvia“ algupära on ladina reliquiae (pl), tähendusega „jäänused, säilmed“. Reliikviateks võivad olla pühaku säilmed tervikuna või osaliselt; tuleriidal surnud märtrite puhul tuhk; esemed, mis on pühakuga kokku puutunud, nt rõivad, Torino surilina, märtrite puhul nende piinamisvahendid; asjad, millega on puudutatud pühaku säilmeid, enamasti väikesed paberist vm materjalist tükikesed, mis on kleebitud pühaku pildi juurde. Omaette kategooria moodustavad piiblilugudega seotud reliikviad, nagu Kristuse risti tükid jms. Reliikviaid austades austatakse pühakut ning usutakse, et nende kaudu on võimalik osa saada pühaku pühadusest, õnnistusest ja eestpalvetest Jumala juures. Keskajal sai üldkehtivaks nõue, et iga altari juurde kuulub püha säile. Õigeusus on armulaua pühitsemisel kasutusel eriline rätik (antimins), mille sisse on õmmeldud pühaku säile. Protestantlikes kirikutes (v.a mõnel pool anglikaani kirikus) reliikviate austamise traditsioon puudub, kuna 16. sajandi reformaatorid pidasid seda ebajumalateenistuseks.
