Nii ida- kui läänekirik näeb pühakuid jumalarahva hulka kuuluvatena. Nad on juba siitilmast lahkunud ning jõudnud Jumala nägemisse, kuid usklike osadus nendega ei katke. Teadmine pühakuksolemisest kui Jumala armu erilisest tööst uskliku juures saadakse pärast inimese surma ilmnevate kinnituste kaudu (märtrisurm on tõenduseks kahtluseta). Läänekirikul on nendeks kinnitusteks pühaku vahendatud palvekuulmine, mis väljendub mõnes imeteos. Sama arusaam on ka idakirikul: eeldatakse, et vastav isik oli pühendunud Jumala teenimisele, olles teinud koostööd Jumala armuga sedavõrd, et tema pühadus on väljaspool kahtlust. Sageli tema pühad säilmed ei kõdune ja neist eritub head lõhna. Pühakukskuulutamine ehk kanoniseerimine toimub kiriku vastava institutsiooni poolt. Pühakute austamine kiriku liturgias toimub pühakutekalendri järgi.
