Kihelkonna piirid ühtivad tavapäraselt kohaliku koguduse tegevus- ja halduspiiridega, seejuures võib suures kihelkonnas olla mitu kirikut ning kabeleid ja abikogudusi. Kihelkondadeks jagunemine on tavaliselt omane neile kirikutele, mis on ajalooliselt olnud mingis piirkonnas enamusreligiooniks. Eesti aladel sai kihelkond alates 13. sajandist nii peamiseks kiriklikuks kui ka kogukondlikuks üksuseks. Kihelkonnad olid üpris püsivad ja aja jooksul kujunesid neil välja selged kultuurilised ja etnograafilised eripärad, mistõttu tähtsustatakse ja märgitakse ka maastikul ajaloolisi kihelkondi siiani. Kirikliku haldusüksusena eksisteerivad kihelkonnad Eestis endiselt Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku struktuuris (vt kirikuseadustiku §169).
