Nālandā ajalugu ulatub tagasi ilmselt Buddha Šākjamuni aega, kes olevat oma rännakutel tavatsenud sealses mangosalus peatuda. 2. saj rajati sinna klooster, millest kujunes suurim ja tuntuim budistlik kloosterülikool. Eriti kuulus oli selle rikkalik raamatukogu. Nālandā hiilgeaeg langes Gupta dünastia valitsemisaega (4.–7. saj), mil kuningad seda toetasid. Nālandā kuulsus ulatus kaugele väljaspoole Indiat. Kõrgajal olevat seal korraga elanud kuni 10 000 munka ja õpetlast. Paljud India mahajaana suurkujud (Šāntideva, Dharmakīrti, Sthiramati Atīša, Nāropa jt) õpetasid või õppisid Nālandās. Mitme sajandi vältel tuli sinna munki ja õpetlasi kogu tollasest budistlikust maailmast: Sri Lankalt, Kagu- ja Sise-Aasiast, Tiibetist, Hiinast ning isegi Koreast ja Jaapanist. Nālandāt on põhjalikult kirjeldanud 7. saj seal viibinud hiina budistlikud õpetlased Xuanzang ja Yijing (635–713). Nālandāl oli oluline osa budismi levimisel Tiibetisse 10.–12. saj, sest suurem osa india munki, kes rändasid Tiibetisse, olid hariduse saanud seal, ning palju tiibetlasi õppis samuti Nālandās. Nālandā kloostri hävitasid 12. saj lõpus muslimi vallutajad. Nālandās on viibinud ka Mahāvīra, mistõttu on see ka džainismi pühapaik.
