„Messias” on etümoloogiliselt heebrea algupära sõna (מָשִׁיחַ, kreekapäraselt μεσσίας), mis, nagu ka selle kreekakeelne vaste χριστός (e k Kristus), tähendab eesti keeli „Võitu” (või „Salvitu”). Vanas Testamendis kasutatakse mõistet „võitu” kellegi kohta, kes on Jumala käsul salvimisega pühitsetud erilisse rolli, esmajoones on tegemist Iisraeli kuningatega. Oletatavasti hakkas tulevase messia ootus, mis põhines pühade kirjade spetsiifilisel tõlgendusel, juutluses levima Paabeli vangipõlve ajal (6. sajandil eKr), Jeesuse sünni ajal oli see seotud eelkõige lootusega, et Jumal saadab oma Võitu vabastama rahvast Rooma ülemvõimu alt ja taastab Iisraeli kuningriigi võimsamana kui iial varem. Kristlaste jaoks on kõik Vana Testamendi ettekuulutused tulevasest messiast täitunud Jeesuses, kes pole aga juutide poliitiline vabastaja, vaid kogu maailma Päästja ja Valitseja.