Kreeka kirikuisad võtsid üle neoplatonismis olulise mõiste theoria (kr θεωρία – 'vaatlemine'), kuid kristlikus kontekstis ei mõistetud seda mitte ideede maailma vaatlemisena, vaid pühakirja uurimisena, asetades rõhu selle varjatud, vaimsele tähendusele. Hilisemad arengud nii ida- kui läänekristluse müstilistes traditsioonides viisid selleni, et theoria (ladina keeles contemplatio) hakkas tähendama eriliselt sügavat, visuaalsetest piltidest ja diskursiivsetest mõttekäikudest vaba palvet. Õigeusu hesühastilises traditsioonis kirjeldatakse seda kui „mitteloodud valguse“ silmitsemist, mis viib harjutaja üha lähemale theosis'ele ehk jumalikustumisele, Jumala sarnasuse saavutamisele. Läänekiriku traditsioonis on kontemplatsioon ja meditatsioon tihti lähedased ja osalt kattuvad mõisted. Kristliku meditatsiooni sihiks on vahetu jumalakaemus, vaikseks jäämine ja Jumala „kuulamine“, mis omakorda nõuab selle kogemuse üle mediteerimist.
