„Jumalateenistuse käsiraamatu“ (2009) järgi peetakse põhijumalateenistust korralise liturgiaga kirikuaastas ettenähtud rütmis avalikult kogu kirikurahvaga (erinevalt teistest vaimulikest talitustest või pere-, laste vm jumalateenistusest). Reeglina on pühapäeva põhijumalateenistus jutluse ja armulauaga, ent erandina võib pidada ka sõnajumalateenistusena. Samatähenduslik peajumalateenistuse mõiste on võetud luterlikus kirikus kasutusse Saksamaa protestantluse eeskujul (sks Hauptgottesdienst oli esmakordselt Preisimaa agendas 1822. aastal). 1902. aasta eestikeelse agenda järgi sai peajumalateenistust pidada koos armulauaga (armulauapühal) või armulauata.
