Ristiusu varaseimad hagiograafilised tekstid on jutustused tagakiusu aegade usukangelastest ja märtritest. Osaliselt tuginevad need märtrite vastu peetud protsesside ametlikele protokollidele. Neile jutustustele on omased mitmed tüüpmotiivid, mis annavad tunnistust märtri võidust surma üle, näiteks märtri surmaeelne palve ning nägemus Kristusest. Idakirikus jõuti 10. sajandi lõpuks koguda enamik hagiograafilist materjali Simeon Metafrastese väljaandesse (kümneköiteline menologion). Läänekiriku tuntuim keskaegne kogumik on "Legenda aurea" ("Kuldlegend") 13. sajandist, mis ajastule omaselt sisaldab palju rahvapäraseid legende. Pühaku elulugu (ld k Vita) on koostatud kindla skeemi järgi ning sisaldab pühaku elukäiku, martüüriumi, imetegusid, säilmete saatust ning austamiskohti.
