Kui inimene kuulutatakse pühakuks, siis sellega tunnistatakse, et tema elu võib seada teistele eeskujuks, teda võib jumalateenistustel austada ja paluda temalt eeskostet. Tema nimele lisatakse tiitel „püha”. Pühakute austamine on varakiriklikku päritolu ja pikka aega otsustasid pühakukskuulutamise üle kohalikud piiskopid, hiljem protsess tsentraliseeriti. Läänekirikus kujunes vastav reeglistik välja 10. sajandil ja fikseeriti kirikuõiguses, alates 12. sajandi lõpust võis uusi pühakuid välja kuulutada ainult paavst. Kuigi lisaks katoliku kirikule austatakse läänekirikus pühakuid ka anglikaani ja vanakatoliku kirikutes, ei ole seal alates katoliku kirikust eraldumisest pühakukskuulutamisi enam toimunud. Idakirikus kehtestas iga iseseisev kirik aja jooksul oma pühakukskuulutamise korra, valdavalt kujunes pühakukskuulutamine seal kiriku juhtorgani ehk piiskoppide sinodi õiguseks.
