Teaduspõhine pühakute elulugude uurimine sai alguse valgustusajal ning jõudis 19. sajandil allikakriitikani. Hagiograafia ja hagioloogia on suuresti kattuvad mõisted, mida mõnikord püütakse siiski eristada nõnda, et kui hagiograafia vaatleb pühakute elulugusid nende kirjapaneku aja religioossete ja kirjanduslike mälestusmärkidena, siis hagioloogia põhitähelepanu on pühakul, pühaduse tüüpidel ja sellel, kuidas neid on erinevatel aegadel mõistetud. Kuid on lähenetud ka nõnda, et termin „hagiograafia” võiks tähistada pühaku elulugu ja selle kirjutamist, „hagioloogia” aga nende uurimist.