Kuigi preestril võivad olla ka lihased lapsed, suhtutakse temasse kui isasse selle sõna vaimulikus mõttes. Austavat nimetust „isa” kasutatakse nii vaimuliku poole pöördumisel kui ka temast kõnelemisel. Mõnes keeles (pl ojciec, le tevas) kasutatakse seda ainult regulaarvaimulike ehk ordupreestrite puhul. Tänapäeval ei kutsuta õigeusu piiskoppe isaks, vaid valitsejaks (ehk isand: kr δεσπότης [des'potes] ja vn владыка (Lk 2:29 ja Ap 4:24)). Rahvalikult nimetatakse preestrit slaavi traditsioonis batjuškaks (isake). Kristuse ütlemine „Ja ärge hüüdke kedagi maa peal oma isaks, sest ainult üks on teie Isa, see taevane!“ (Mt 23:9) viitab sellele, et ka rabisid nimetati austavalt isadeks, kuid kristlased Kristuse järgijatena on vennad ja õed, kelle tõeline isa on taevas. Algkoguduses peeti sellest keelust sõna-sõnalt kinni ja „isa“ kasutati üksnes Jumala kohta, kuid aja jooksul hakati ka väärt kogudusejuhte, nimekaid teolooge ja muid vagaduse poolest silma paistnud mehi ikkagi nimetama isadeks.
