Mahāparinirvāṇa-sūtra kirjeldab Buddha viimaseid rännakuid ja lahkumise paiga valikut. Buddha ennustab ette, et sureb kolme kuu pärast, ning ütleb, et ta võiks oma eluiga pikendada, kui seda temalt palutaks, kuid palve jääb saamata. Ta sööb toitu, mis põhjustab surmava haiguse. Suure osa Mahāparinirvāṇa-sūtra'st hõlmab Buddha ja Ānanda vestlus. Mahāparinirvāṇa-sūtra lõpeb Buddha täieliku vaibumise (parinirvaana), tema surnukeha põletamise ja maiste jäänuste jagamise kirjeldusega. Paalikeelne Mahāparinibbāna-sutta, mis on Dīgha-nikāya osa, kirjeldab Buddhat eelkõige inimese ja õpetajana. Sanskritikeelne mahajaanasse kuuluv Mahāparinirvāṇa-sūtra on tervikuna säilinud vaid hiina- ja tiibetikeelses tõlkes. Mahajaana tekstil on paalikeelsega võrreldes mitmeid lisandusi. Seal esitatakse idee igas olendis olevast buddhasusest ning sarnaselt "Lootossuutraga" räägitakse alatiolevast Buddhast, kes ilmub maailma selleks, et olendeid aidata. Oluline teema on ka arutlus tühjuse mõiste üle. Mahāparinirvāṇa-sūtra't austatakse eriti hiina budismis, kus see oli omaette koolkonna baastekstiks ning mõjutas tiantai ja chan’i koolkondi.
