Kristluses on askees üks osa inimese elukestvast püüdlusest jumaliku täiuse poole, mis eeldab enda tahte täielikku allutamist Jumala tahtele. See on püüdlus arendada endas üha täielikumalt kristlikke voorusi, mis omakorda eeldab pidevat võitlust inimese isekusest ja ihulikkusest tulenevate soovide, ihade ja kirgedega. Kasinuse ja karskuse kõrval on askeesis oluline osa intensiivsel palveelul. Kuigi askeesi seostatakse peamiselt munklusega, on askeesi elemendid ja tavad olulised iga uskliku elus. Kaalukam roll on askeesil vanemates kristlikes uskkondades, nagu roomakatoliku kirik, õigeusu kirik ja vanad idakirikud, kus hoitakse alal munkluse institutsiooni ja munkade maailmatunnetusest välja kasvanud askeesiteoloogiat. Evangeelsetes uskkondades räägitakse askeesi asemel pigem vagadusest ja selle viisidest.
