Religioosses riituses võib olla elemente, millel on algul olnud maagiline tähendus. Riitus võib olla maagiline (kujutlus, et riitus toimub iseenesest) või religioosne (riituse taga on Jumal). Religioosne riitus võib olla realistlik (nt püha õhtusöömaaja e armulaua puhul katoliku kirikutes transsubstantsiatsioon – leib ja vein muudetakse reaalselt Kristuse ihuks ja vereks, kuigi nad näivad leiva ja veinina; armulaua puhul enamikus protestantlikes kirikutes konsubstantsiatsioon – leib ja vein jäävad ikka leivaks ja veiniks, kuid neisse siseneb Püha Vaim); või sümbolistlik (kalvinistid võtavad armulauda vaid Kristuse mälestuseks). Riitused jagunevad: (1) apotropailised – tõrjeriitused kurja eemalepeletamiseks (nt püha vee piserdamisega, puhastava tulega). Apotropailisi maagilisi riitusi nimetatakse ka profülaktiliseks maagiaks – maagiliseks talituseks, mille eesmärgiks on ebasoovitavat sündmust või nähtust ära hoida (nt amuleti kandmine, loitsimine huntide vastu karja kaitseks); (2) eliminatoorsed (elimineerivad), nimetatakse ka eksortsismiks – kurja vaimu või deemoni väljaajamine mingist paigast või olendist eriliste vormelite ja talitustega; (3) siirderiitused – on seotud inimese elu mingi perioodi lõppemise ja uude ajajärku astumisega; koosneb lahutusriitusest, ettevalmistavast riitusest ja ühinemisriitusest (initsiatsiooni-, sünni-, pulma- ja matuseriitus, kroonimisriitus jne); (4) kalendririitused – eriti põlluharijate kultuurides viljakuskultusliku tagapõhjaga aastaaegaderiitused; (5) deminueeruvad ehk patukahetsusriitused, ka leinariitused; (6) ohverdamisriitused; (7) pühitsemis- ja needmisriitused.
