Kõik usundid ei eelda inimese patusust (nt Kreeka ja Rooma usundid, ka mitte traditsionaalkultuuride loodususundid). Klassikalisteks patuusundiks on Lähis-Ida usundid, samuti judaism ja kristlus. Patuõpetuse järgi kuulub patt olemuslikult inimese juurde. Patt jaguneb (1) eksimuseks kultusnõuete vastu, (2) eetiliseks eksimuseks. Patu lepitamiseks on tarvis patutunnistust, lepituspalvet, patukahetsusriitusi. Uus Testament mõistab patu all eemaldumist Jumalast, aga ka kogu inimkonna rikutust (Jh 1,29). Patuks on ka tahtmine omal käel, ilma Jumalata hea olla (hybris), patt on võimetus valikut teha, patt on inimese kõlbeline laostumine, inimese egotsentrism, egoism, ükskõiksus ligimese vastu. Patust päästab vaid elav usk Jumala pakutud lunastusse.
