Hiina keeles on selle nimetus rujiao ´õpetlaste õpetus´. Konfutsianism kujunes välja riigimehe ja filosoofi Kong Fuzi (551-479 e.m.a.) õpetuse põhjal. Konfutsianismis on kesksel kohal inimese suhted iseenese, ühiskonna, riigi ja taevaga. Kong Fuzi võttis esimesena Hiina mõtteloos kasutusele mõiste dao 'kulg' kui üleüldist korda ja asjade loomulikku käiku e taeva tahet tähistava loodusseaduse. Inimlikkuse mõõdupuu on ideaalne inimtüüp e õilis. Ühiskond on ideaalselt korraldatud siis, kui kogu taevaalune e Hiina kuulub ühe valitseja e taevapoja valitsuse alla. Inimesed peavad elama kommete ja eetilise ideaali järgi, milles on olulised ülema ja alama, mehe ja naise, isa ja poja, vanema venna ja noorema venna ning vanema sõbra (õpetaja) ja noorema sõbra (õpilase) suhe: kõrgemaseisev kaitseb ja õpetab, madalamalseisev kuuletub ja õpib. Ka õilis ametnik juhib riiki ja rahvast leebelt, mitte niivõrd karistuse, vaid ennekõike eeskuju najal. Kui kõik need suhted toimivad, toimib ka kogu ühiskond dao e taeva tahtega kooskõlas. Konfutsianismis on palju koolkondi. Konfutsianismi tähtsaim tekst on Konfutsiusele omistavav Lunyu (Vesteid ja vestlusi), kuid kanoonilised on veel rida muistseid tekste, mis on koondatud kogumikesse „Viisraamat“ ja „Neliraamat“. Konfutsianismi tekstide tundmine oli hiina klassikalise hariduse põhiosa, mille eksami sooritanu võis pääseda riigiametisse. Aja jooksul tekkis konfutsianismi kultus koos panteoni ja riitusega. Konfutsianism kuulub monistlike religioonide hulka.
