Joogikohana eelistavad mesilased kevadperioodil selliseid kohti, kus vesi ei ole väga külm (liivasemad kaldaribad, vihmaveeloigud jne) Suve teisel poolel hakkavad mesilased eelistama aga joogikohti, kus on mineraalaineterikkam vesi. Mõnikord võtavad mesilased vett isegi virtsaveeloikudest ja olme heitveest, kui see kuskil maapinnale tungib. Viimatimainitud joogikohtades võivad mesilased nakatuda mitmesugustesse haigustesse (amöbiaas), mistõttu on oluline rajada mesilastele joogikoht mesila vahetusse lähedusse. Kuna varakevadel ja suve esimesel poolel (intensiivse haudme kasvatamise perioodil) on pere veevajadus küllaltki suur (0,5–0,7 liitrit) ööpäevas. Loodusliku korje olemasolu korral kaetakse osa veevajadusest nektaris sisalduva vee arvel, kuid korjevaesel ajal teevad mesilased pere veega varustamiseks kuni 17 000 väljalendu päevas. Varakevadel madala temperatuuri tõttu hukkuvad väga paljud vee järele lennanud mesilastest. Põhjuseks ei ole alati mitte välisõhu madal temperatuur vaid peaasjalikult just külm vesi.
