Herilased on külmale vastupidavamad kui mesilased, mistõttu võivad tarudesse tungida ka varakevadel või sügisel, mil mesilased valvavad pesa sissepääsu nõrgemini. Kuna herilase keha on karvadeta ja libe, on mesilastel raske nendest kinni haarata ja neid tarust eemaldada. Ka on herilaste kitiinkest tugevam, mistõttu ka astla kasutamine herilaste vastu on raskendatud. Peale mee kasutavad herilased haudme toitmiseks mitmesuguseid putukaid (ka mesilasi). Tõrjuda tuleb herilasi kevadel, sest siis on tegemist ületalvitunud ja viljastunud emaherilastega ja iga emaherilase hävitamine tähendab tulevikus mitmekümne (ka mitmesaja) herilase mitteilmaletulekut. Kõige efektiivsemaks võtteks on osutunud spetsiaalsete püüniste (veerandini kääriva mahlaga või vedeldatud moosiga pudelite) asetamine mesilasse. Käärimise lõhn meelitab herilased pudelisse, kust neil on raske välja pääseda ja nad hukkuvad. Soovitatakse ka pesade hävitamist.