Õiglus, vaprus (mehisus, meelekindlus), mõõdukus (tasakaalukus) ja tarkus (arukus) on Platoni dialoogis „Politeia“ („Riik“) kirjeldatud kui inimloomuse olulisimad omadused, mida täiustades saavutatakse harmooniline elukorraldus ühiskonnas. Piiblis on neid nelja üheskoos mainitud Saalomoni tarkuseraamatus: „Kui keegi armastab õiglust, siis on tema tegudeks voorused. Sest ta õpetab mõõdukust ja arukust, õigust ja vaprust – inimestel ei ole elus midagi kasulikumat (Trk 8:7).“ Katoliiklik traditsioon nimetab neid nelja ka inimlikeks voorusteks, millele lisanduvad kolm jumalikku ehk teoloogilist voorust (usk, lootus ja armastus). Kristlikus ikonograafias on personifitseeritud vooruseid sageli kujutatud naisfiguuridena, kellel on oma spetsiifilised atribuudid: õiglusel mõõk, kaalud, silmaside; vaprusel sammas, mõõk, lõvinahk või raudrüü; mõõdukusel päitsed, kaks kruusi, mõõk ja kann; tarkusel peegel, madu, topeltnägu; usul rist; armastusel süda ja lapsed; lootusel ankur.