Veedad on šruti kirjanduse alustekstid ja veedakirjanduse hulka kuuluvad ka nende edasiarendused ja kommentaarid, braahmanad, aranjakad ja upanišadid. Veedad jagunevad neljaks hümnide kogumikuks (skr saṃhitā), mis on loodud vanimas indoaarja keeles, nn veedade keeles. Nende täpne tekkimisaeg pole teada. Veedadest vanim, "Rigveeda" (skr ṛgveda ‘hümnide veeda’), pärineb ilmselt ajavahemikust 1500–1200 e.m.a ja koosneb 1028 hümnist (skr ṛj), mis on pühendatud erinevatele jumalatele ja mille loojateks peetakse muistseid rišisid. Neljandik "Rigveeda" hümnidest on pühendatud Indrale, samuti on palju hümne pühendatud Agnile. Vanuselt teiseks peetakse "Jadžurveedat" (skr yajurveda ‘loitsude veeda’), mis koosneb preestrite poolt ohvrirituaalidel kasutatud loitsudest ja lausumistest. Kolmas on "Saamaveeda" (skr sāmaveda ‘viiside veeda’), mille tekstid langevad suures osas kokku "Rigveeda" omadega, mis on aga eraldi koostatud selleks, et talletada selle hümnide meloodiad. Neljas veeda on "Atharvaveeda" (skr atharvaveda ‘atharvan-preestrite veeda’), mis koosneb erinevatest hümnidest, loitsudest ja manamistest ning tekkis teistest hiljem.
