Ajalooliselt on vastupaavstina käsitletud 3.–15. sajandini paavstitroonile valitud isikuid, keda toetas roomakatoliku kiriku peana märkimisväärne osa kardinalidest ja ilmalikest valitsejatest, kuid kellel puudus üldkiriklik toetus. Kuna mitme konkureeriva paavsti valitsemise ajal oli kirik lõhenenud nende pooldajate vahel, on vastupaavsti nimetus konkreetsele isikule kinnistunud hiljem, kui tema ja ta pooldajate seisukohad hukka mõisteti või ta valimine kaanoniväliseks tunnistati. Vastupaavstid tuuakse koos vastava märkusega ära Rooma paavstide ametlikus loendis, kuid neid ei arvestata paavstide nummerdamisel. Alates 20. sajandi teisest poolest on valitud ametisse taas mitmeid konkureerivaid paavste, peamiselt väikeste, sageli vaid mõnekümnest või mõnesajast liikmest koosnevate äärmuskonservatiivsete katoliiklike rühmituste poolt, kes ei tunnista Vatikani II kirikukogu otsuseid. Ajalooliste vastupaavstidega võrreldes on nende mõjuvõim ja roll tähtsusetu ning nende nimesid paavstide loendis ei esitata.
