Nii terminoloogiliselt kui ka sisuliselt eristatakse austamist ja kummardamist. Austus kuulub Jumala pühadusest puudutatud isikutele (roomakatoliku ja õigeusu traditsioonis austatakse pühakuid (cultus duliae) ja Jumalaema (cultus hyperduliae)), nende isikute säilmetele (reliikviad) ja isikuid esindavatele objektidele (ikoonid, devotsionaalid). Niisugune austus erineb Jumalale osutatavast täielikust austusest ehk kummardamisest. Katoliku kirik lubab avalikult austada ainult neid isikuid, keda kirik on tunnistanud pühakuks või õndsaks („Codex Iuris Canonici“ (1983), can 1187).
