Uusapostlik kirik eraldus 1863. aastal katoliku-apostlikust kirikust, mis põhines irvinglusel ehk šoti äratusjutlustaja Edward Irvingi (1792–1834) kuulutustel lõpuaja kättejõudmisest ja algkoguduse taastamisest. Uue kiriku rajajad uskusid, et nende emakirikus 1835. aastal ametisse seatud 12 apostlit ei pea olema viimased, vaid Jumal võib ka edaspidi kutsuda ja seada ametisse uusi apostleid. Ka ei ole apostlite arv uusapostlikus kirikus piiratud ja neil on omakorda kolm ametiastet (peaapostel, piirkonnaapostel, apostel). Uskumustelt jagatakse kõiki irvingluse põhiseisukohti. Uusapostliku kiriku kogudusi on Euroopas kõige enam saksa keeleruumis, 1990. aastate algusest tegutseb uusapostlik kirik ka Eestis.
