Pramāṇa süsteemis määrati kindlaks väitluskunsti reeglid, millel peab põhinema enda seisukohtade tõestamine ja vastase omade ümberlükkamine. Budistlikus pramāṇa's liigitatakse need peamiselt kahte rühma: silme ees asumine (skr pratyakṣa) ja järelemõtlemine (skr anumāna). Esimesse rühma kuuluvad argumendid põhinevad vahetult tajutaval, teise omad aga loogilisel arutelul, s.t operatsioonidel mõistetega. Pramāṇa meetodit kirjeldatakse esmakordselt Asanga Yogācārabhūmi-śāstra’s. Budistliku pramāṇa klassikalised tekstid on Dignāga "Argumentide kokkuvõte" (skr pramāṇasamuccaya) ja Dharmakīrti "Argumentide seletus" (skr pramāṇavārttika). Pramāṇa'l põhinevat meetodit nimetatakse pramāṇavāda’ks. See sai eriti mõjukaks tiibeti skolastilises budismis ning seda rakendatakse kõikide koolkondade formaalses kloostrihariduses ka tänapäeval.
