Tsesaropapismi termin tuli kasutusele 18. sajandil, seda populariseeris hiljem saksa sotsioloog Max Weber (1864–1920). Selles mudelis on ilmalikul võimul ebaproportsionaalselt suur roll kiriku siseelu ja õpetuse suunamisel, mille tulemusel kaob riigi ja kiriku eraldatus ning viimane allutatakse esimesele. Nii kujutab see endast vastandit teokraatiale. Tsesaropapismi on kirikuloos enim seostatud Ida-Rooma ehk Bütsantsi keisririigiga, kus keiser, olemata formaalselt kirikupea, omas suurt otsustusõigust patriarhide ametisse määramisel, kirikukogude kokkukutsumisel ja kaanonite formuleerimisel. Sealt kandus see mudel edasi enamikku õigeusu riikidesse, uusajal on tsesaropapismist enim räägitud Vene riigi ja Vene õigeusu kiriku suhete kirjeldamisel. Õigeusu sees on sellist riigi ja kiriku erisuhet nimetatud ka sümfooniaks. Tsesaropapismi esines ka läänekirikus, näiteks Inglismaal Henry VIII valitsusajal (1509–1547), kus kuningas ise algatas reformatsiooni, asutas iseseisva Inglismaa Kiriku ja sekkus selle peana aktiivselt kirikuelu korraldamisse. Riigikirikutel on tiheda seotuse tõttu riigiga suurem oht langeda tsesaropapismi, kuid riigikiriku olemasolu ei osuta tingimata tsesaropapismile – riigikirikul võib olla suur autonoomia ja tema seotus riigiga pigem sümboolne, nii nagu nüüdisaja Skandinaavias ja Suurbritannias.