Toomkapiitel sai alguse piiskopi- ehk toomkiriku juurde koondunud ja ühiselu reegleid järgivate vaimulike (kanoonikute) koguna. 9. sajandil kujunes sellest institutsioon, millel lasus katedraali liturgilise ja majandusliku elu korraldamine ning piiskopi abistamine kiriklikes küsimustes. Aja jooksul toomkapiitli volitused laienesid, sellest kujunes piiskopkonna tähtsaim juhtorgan, mis pidi kinnitama piiskopi otsused, juhtima piiskopi surma korral ajutiselt piiskopkonda ja valima uue piiskopi. Nüüdisajal on toomkapiitel säilinud roomakatoliku ja anglikaani, samuti Rootsi ja Soome luteri kirikutes. Katoliku ja anglikaani kirikus vastutab toomkapiitel siiani katedraali igapäevase elukorralduse eest, nõustab ühtlasi piiskoppi ja saab laialdased volitused piiskopkonna elu korraldamiseks piiskopi surma korral. Luteri kirikus on toomkapiitel eelkõige piiskopkonna üks keskorganeid, millel on nii piiskopkonna juhtimise kui ka järelevalvega seotud ülesandeid. Nüüdisajal kuuluvad toomkapiitlitesse vaimulike kõrval ka ilmikute esindajad.
