Mõiste sisu seisneb konkreetse teksti ja teadvuseseisundi vastavuse tõdemises. Lihtsustatud skeemi järgi tekkis ajaloolisel Buddha Šākjamunil teadvuse seisund, mida hakati tähistama sõnaga „buddha“ e virgunu. Ta andis selle seisundi edasi tekstides, mis tekitasid sarnaseid, kuid mitte täpselt samasuguseid seisundeid kuulajate teadvuses. Need omakorda andsid neid edasi mõnevõrra teisenenud tekstidena jne. U 300 aastat pärast Buddha parinirvaanat hakati neid tekste üles kirjutama, tänu millele need levisid laiemalt ning põhjustasid analoogiliste teadvuse seisundite tekkimise üha suuremal hulgal inimestel ja üha uute tekstide loomise. Loomulikult mõjutasid seda protsessi ka välised, mittebudistlikud kultuurimõjud ja tekstid. Osa tekste kanoniseeriti (suutrad), kuid need jätkasid kultuuris toimimist uute tekstide (šaastrad, kommentaarid) inspireerijatena. Budismi kontekstis võib kõiki neid tekste ja teadvuse seisundeid tõlgendada seadmuse (skr dharma) mõiste kaudu. Tekstiloome mehhanismi mudelit saab rakendada ka mittebudistlike kultuuri- ja tekstitraditsioonide kirjeldamisel.
