Meie (Eesti) tingimustes loetakse a) loomulikuks talvekahjustuseks (tavaliseks), kui talvituma pandud mesilasperedes on kevadel tarulangetist kuni kaks õlleklaasitäit. Suurem langetise hulk aga viitab mõnele muule põhjusele. b) Kõige sagedasemaks haiguseks, mis suurendab langetise (surnud mesilaste) hulka on nosematoos. Nõrga nakkuse korral võime näha kärgedel või taru seintel üksikuid roojaplekke, taru põhjal olevad surnud mesilased on pundunud tagakehadega, pärasoolest väljapigistatud seedejätted on suhteliselt vedela konsistentsiga, ning ebameeldiva lõhnaga. c) mittekvaliteetsest söödast annavad tunnistust üleajavad (higistavad) söödakärjed või krisatalliseerunud söödaga kärjed (tarulangetise hulgas leidub palju meekristalle), samuti hallitanud suir. d) Kahjuritest on talveperioodil enamlevinud tarru tunginud hiired. Tavaliselt tungivad hiired tarru juba hilissügisel ja toituvad seal peamiselt surnud mesilastest (karihiired) või suirast (koduhiired). Suira kättesaamiseks närivad hiired kärgedesse auke, millega häirivad mesilaspere talverahu. Joogijanu kustutavad tarus elutsevad hiired kärgedele ja mujale tekkivast kondensveest. Pesa teevad hiired tavaliselt taru laekattesse. Peale pessa tungivate loomade võivad mesilasperede talvitumist häirida ka linnud, kõige sagedamini tihased. Viimastel aastakümnetel, mil looduse tasakaal on rikutud ja lindudel ei jätku loomupärast toitu, tulevad nad juba varasügisel (sageli juba septembris) mesilasse, kus häirivad lennulaual koputamisega mesilaste talverahu.
