seadus, mis reguleerib mõisnike ja riigiga ning talupoegade omavahelisi suhteid; (Eestis:) 19. sajandil Venemaa keisririiki kuulunud Eestimaa kubermangu jaoks kehtestatud seadus, mis muutis ja täpsustas talurahva õigusi ning kohustusi
19. sajandil kehtestati Eestimaa kubermangus neli talurahvaseadust ehk regulatiivi: 1802. aastal anti talupojale omandiõigus vallasvarale; 1804. aasta seadusega jäid talupojad endiselt pärisorjadeks, kuid neid ei tohtinud enam müüa ega pantida; 1816. aastal kaotati talupoegade isiklik pärisorjus, kuid kogu maa tunnistati mõisniku omandiks; 1856. aasta seaduse järgi jäi mõisnikule maad umbes 1/6 mõisast ning talupoegadele võis maa rendile anda või päriseks müüa. Talude päriseks müüki alustati 1880-ndatel.
