Roomakatoliku kiriku õpetuses eristatakse rasket pattu ehk nn surmapattu ja kerget ehk andestatavat pattu. Kaalukas asjas, täie teadmise ja nõustumisega tehtud patt hävitab armastuse Jumala ja ligimese vastu, jätab ilma pühitsevast armust ning saadab igavesse surma. Sellise patu andekssaamiseks on vajalik südamest tulev kahetsus ja osasaamine meeleparanduse sakramendist. Surmapatust erinev on andestatav patt, mis tehakse vähem kaalukas asjas (ld materia levis) või ka kaalukas asjas (ld materia gravis), kuid täieliku nõustumise või täieliku teadmiseta. Kus kulgeb kaaluka ja vähemkaaluka piir, on seejuures väga keeruline otsustada, mistõttu on seatud kahtluse alla, kas selline pattude eristamine on üldse piisavalt põhjendatud. Tavapäraselt loetakse surmapattudeks seitset põhipattu ja eksimusi kümne käsu vastu.
