Bhaišadžjaguru kultus tekkis mitte hiljem kui 2. saj, kuna teda mainitakse juba Śatasāhasrikā-prajñāpāramitā-sūtra’s (vt ületava mõistmise suutrad). Bhaišadžjaguru kuju aluseks on ilmselt ravitseja-bodhisattvad Bhaišadžjarādža ja Bhaišadžjasamudgata, keda mainitakse „Lootossuutras“. Bhaiṣajyaguru-sūtra kirjelduste kohaselt asub ta oma buddhaväljal Vaidūrjanirbhāsas (skr vaidūryanirbhāsa ‘berülli sära’), mis paikneb idas, kusjuures selle ja meie maailma vahel on 10 korda rohkem maailmu kui Gangese jões liivateri. Maapind on seal üleni berüllist, majad mitmesugustest kalliskividest; seal pole kannatusi ega naisi. Ikonograafias kujutatakse Bhaišadžjagurut berüllsinisena istumas lootostroonil, peopesaga väljapoole suunatud parem käsi hoidmas mürobalaani (Terminalia chebula) võrset, mis sümboliseerib kaitset kõikide haiguste vastu. Vasakus käes on tal kerjakauss amritaga, mis ravib kõiki haigusi, hoiab eemale vanaduse ja äratab surnud uuesti ellu. Bhaišadžjaguru ülesandeks on seadmuse kuulutamine oma buddhaväljal ning haiguste ravimine ja eluea pikendamine teistes maailmades.Bhaišadžjaguru kultuse eesmärgiks on ajalike ja maiste hüvede saavutamine, see pole suunatud lõplikule vabanemisele. Bhaišadžjaguru kultus on eriti populaarne Hiinas ja Jaapanis koos Šākjamuni ja Amitābha kultusega.
