Piibelliku arusaama järgi on Jumal üksi kõige õnnistuse allikas, st temalt tuleb „iga hea and“ (Jk 1:17). Õnnistatu on teistele õnnistuseks; õnnistus toob esile tänutunde ja kergendab kannatustes viibimist, sest inimene saab uskuda Jumala ligiolu. Kristlikult väljendades on Jeesus Kristus õnnistuse tooja kõigile inimestele, sest tema kõrvaldas inimestelt patu needuse ja andis pärandiks igavese õndsuse (vt Gl 3:13-14). Õnnistuspalve on tavapärane liturgia osa (nt jumalateenistuse algul ja lõpul; erinevate talituste puhul), mõnel puhul võib see hõlmata ka käte pealepanemist. Õnnistuse soovimine teistele inimestele (näiteks vanem oma lapsele) on sisult samuti palve ja teise inimese Jumala hoolde usaldamine.