Shangdi kultuse varaseimal perioodil, Shang-Yini ajastul (16.–11. saj e.m.a), tähistas see mõiste valitseva suguvõsa esivanemaid, kellele toodi ohvreid. Liitsõna teine kirjamärk di tähendaski algselt ohvrialtarit, hiljem laienes selle tähendus kultuse objektile endale. Shang-Yinile järgnenud Zhou dünastia valitsemisajal (11.–3. saj e.m.a) sulas shangdi ühte taeva (hn tian) mõistega ja hakkas tähendama abstraktset kõrgemat loovat printsiipi. Taoismi allikates esineb shangdi kohati isegi dao e kulgemise sünonüümina. Songi ajastul (960–1279) omistati shangdi tiitel hiina panteoni peajumalale, taevasele Nefriitkeisrile (hn yuhuang, yudi). Sõna shangdi kasutatakse hiina keeles ka kristliku jumala tõlkevastena. Varajaste kristlike misjonäride ja neist mõjutatud sinoloogide katsed näha shangdi's Hiina muistse religiooni monoteistliku olemuse väljendust ei ole tänapäeval enam aktsepteeritavad.
