Olendit iseloomustatakse viie omaduse kaudu, milleks on tunne (skr vedanā), mõiste (skr saṃjñā), tahe (skr cetanā), meeletoiming (skr manasikāra) ja puutumisvõime (skr sparśa). "Teemantsuutra", tuginedes tollase India loodusteaduslikele arusaamadele, käsitleb olendi mõistet märksa laiemalt, kirjeldades neid, keda olenditevallas saab nimetada olendiks: “… kas munast sündinud või üsast sündinud või niiskusest sündinud või imepärased, kas kuju omavad või kujutud, kas mõisteid kasutavad või mõisteid mitte kasutavad või need, kes mõisteid ei kasuta ja ei jäta ka kasutamata”. Nende ainsaks ühisomaduseks peetakse võimalust sündida inimesena ja siis jõuda nirvaanasse. Samas juhitakse tähelepanu sellele, et mõistet oolend, nagu ka mõisteid ise, hing ja isiksus, ei tohiks pidada millekski, mis tähistab midagi tegelikult olemasolevat. Budismi mütoloogilises kosmoloogias jagunevad olendid tavaliselt kuue olemasolu valdkonna vahel.
