Pärimuse järgi koostati neist esimesed kaks Buddha õpetuste põhjal juba esimesel budismi suurkogul Rādžagrihas, mis toimus peagi pärast Buddha parinirvaanat, Abhidharmapiṭaka lisati aga hiljem. Kirjaliku traditsiooni ilmudes oli igal budismi koolkonnal Indias oma Tripiṭaka versioon, kirja pandud kas sanskriti või paali keeles ja tõenäoliselt veel mõnes praakritis. Tänapäeval on tervikuna säilinud ainult theravaada koolkonna paalikeelne Tipiṭaka; teistest, peamiselt sanskritikeelsetest, on säilinud ainult fragmendid. Suur osa neist, peamiselt sarvastivaada koolkonna tekstid, on meieni jõudnud hiina- ja tiibetikeelsete tõlgetena. Kui varajased koolkonnad pidasid pühakirja lõpetatuks ja kindlalt fikseerituks, siis mahajaana koolkonnad lisasid sellesse üha uusi tekste, nii suutraid (mahajaana suutrate kujul) kui ka šaastraid ja tantraid. Nii Tiibetis kui ka Hiinas säilitati mahajaanale omane pühakirjakogude avatus ning kaanonisse lülitati ajast aega nii uusi india mahajaana tekste kui ka oma õpetlaste kommentaare ja uurimusi. Neis traditsioonides ei säilitatud aga algupärasele india pühakirjale omast kolmeosalist struktuuri, kuigi ka Hiina kaanonit nimetatakse mõnikord Hiina Tripiṭaka'ks.
