en

sanctifying grace

1

Erialasõnastikud

Kristluse sõnastik

ID 741791 Viimati muudetud 09.01.2026
Vaata sõnakogu
Vaata sõnakogu
Valdkond religioon, filosoofia -> dogmaatika
  • Jumala kingitud üleloomulik ja püsiv arm, mis inimest pühitseb, teeb Jumalale meelepäraseks ja kingib osaduse Jumalaga
Hea teada
  • Armu kohta, mis pühitseb ja muudab püsivalt, õpetab Uus Testament: „Meile on kingitud kõige kallimad ja suuremad tõotused, et te nende kaudu võiksite saada jumaliku loomuse osaliseks“ (2Pt 1:4). Skolastiline teoloogia õpetab Jumala pühitseva armu tööd habituaalsena, st püsiva omaduse või kvaliteedina inimeses. Katoliku kiriku katekismus (1993, art 1999 ja 2001) nimetab seesugust kingitust, mis toetab inimese kaastööd, jumalikustavaks armuks. See arm teostub „õigeksmõistmises usu läbi ja pühitsemises armastuse kaudu“ ja kingib jumalikud voorused: usu, lootuse ja armastuse. Selle teoloogia järgi on õigeksmõistmine (iustificatio) ja pühitsemine (sacrificatio) ühe ja sama armu eri aspektid. Martin Luther oli kriitiline armu habituaalse tõlgendamise suhtes: tema meelest arm ei ole inimese omandatav kvaliteet, vaid ilmneb vahetus suhtes Jumalaga, kus kogetakse Jumala soosingut (favor Dei), millega Jumal kuulutab inimese õigeks Kristuse õiguse alusel. „Ühisavaldus õigeksmõistuõpetusest“ (1999) on neid vaateid vaaginud eristavalt, milles mõlemad osapooled – luterlased ja katoliiklased – tunnistavad ühiselt, et õigeksmõistmise siht ei ole ainult õigeks kuulutamine, vaid õigeks tegemine ja see hõlmab ka inimese seesmist uuenemist. Eri seisukohale jäädakse selles, kuivõrd seesmine uuenemine on inimese ontoloogiline kvaliteet või on see leitav vaid ühenduses Kristusega.

Sõnavormid puuduvad

Päritolu andmed puuduvad

Sõna seosed puuduvad

Lisanäited

Veebilehelt SkELL saad vaadata sõna kasutusnäiteid, naabersõnu ja sarnase tähendusega sõnu. Need on automaatselt valitud ning võivad sisaldada vigu.