Kristluses mõistetakse inimest päästmist vajavana, sest pattulangusest on tulenenud südametunnistuse rikutus, sotsiaalne ebaõiglus, haigused ja surm, mis lahutavad inimese Jumalast nii ajalikus elus kui ka igavikus. Inimene ise ei ole võimeline ennast päästma patu valitsusest ja igavesest hukust; pääste tuleb Jumalalt. Piiblilood tunnistavad Jumala päästetegudest: Noa ja tema perekonna säästmine veeuputusest, Iisraeli rahva äravalimine ja vabastamine Egiptse orjusest, prohvetite ettekuulutus Jumala rahva lõplikust lunastusest. Uues Testamendis täiub see ootus, kui määratud ajal läkitas Jumal oma Poja, Jeesuse Kristuse, kelle ristisurma ja ülestõusmise vägi vabastab inimese ja kogu loodu „kaduvuse orjusest” (Rm 8:21). „Inimese Poeg on ju tulnud päästma kadunut“ (Mt 18:11). Kristuses antud pääste on Jumala armust kingitus, mille saab iga inimene usu kaudu vastu võtta. Päästmise siht on igavene õndsus. Teoloogiliselt mõistetakse päästmist mitmes seoses: see on nii õigeksmõistmine kui ka pühitsemine, nii pattude andeksandmine kui ka osadusse taastamine Jumalaga, nii ihu kui ka hinge tervenemine ja lõpuks kogu loodu uuendamine uues taevas ja uues maailmas (Ilm 21:1).
