Traditsiooniline kantsel on välja arendatud varakristlikust ambonist ning keskaegsest letnerist, kujunedes eraldiseisvaks kõnetooliks kirikuruumis. Sellise arengu tingis jutlustamise tähtsustamine hiliskeskaegse läänekiriku jumalateenistusel. Kantsel kinnitati samba külge või kõrgendatud alusele, lisati kuplikujuline kõlakatus ehk kõlaräästas, et parandada akustikat. Reformatsiooni mõjul võis kantsli ehitada ka altariseina sisse, altarilauast kõrgemale, millega sooviti rõhutada jumalasõna esmasust sakramendi suhtes. Välikantsel on kaasaskantav. 20. sajandi teisest poolest alates on traditsioonilise kantsli kasutamine jutlustamiseks taandumas niihästi roomakatoliku kui ka protestantlikes kirikutes, osaliselt ka parema helitehnika kasutuselevõtu tõttu, ning jutlustamiseks kasutatakse taas ambonit või lihtsat lugemispulti.