Kõlaräästaid ehk kõlakatuseid hakati kirikutes põrandapinnast kõrgemal asuvate kantslite kohale rajama eelkõige akustiliste abivahenditena – selleks, et paremini suunata kõneleja (jutlustava vaimuliku) häält alla kirikuliste suunas ja soodustada selle kuuldavust kõikjal kirikusaalis. Kõlaräästas on baldahhiinitaoline, enamasti puidust valmistatud ja sageli ka rikkalikult kaunistatud kirikuarhitektuuri element. Nüüdisajal, kus kantslites kasutatakse sageli elektroonilist helivõimendust, on kõlaräästas tarbetu ja võib vahel hoopis mikrofoni tööd häirida.
