Tantra õpetustes on oluline mees- ja naisalge sümboolika. Hinduistlikes tantrates on meesalge, keda esindab enamasti Šiva, passiivne, naisalge šakti aga aktiivne. Budistlikes tantrates on meesalge aktiivne, sümboliseerides vahendeid (skr upāya), naisalge aga passiivne, sümboliseerides mõistmist (skr prajñā). Tantra õpetuste teostamiseks peab olema saanud eelneva pühitsuse õpetajalt. Budismis nimetatakse tantrateks üht osa pühakirjast, mille autorsus omistatakse Buddhale. Tantrad pandi kirja peamiselt ajavahemikus 6.-11.saj Indias. On olemas kaudseid andmeid (hiina tõlked) mõningate tantra tekstide olemasolust juba 3. saj. Budistlikud tantrad on vadžrajaana põhilised kirjalikud allikad. Need järgivad mahajaana põhilisi sihte ja seisukohti, ent rõhutavad suutratest enam rituaalide, sümbolite, mantrate ja kujustamise tähtsust. Tiibeti budismi uutes koolkondades (kagjü, sakja, geluk) jaotatakse tantrad nelja klassi, mis on hierarhiliselt järjestatud madalamalt kõrgemale: tegevusetantrad (skr kriyātantra), teostamise tantrad (skr caryātantra), joogatantra (skr yogatantra) ja kõrgeimad joogatantrad (skr anuttarayogatantra). Ningma traditsioonis nimetatakse kolme madalamat tantrate klassi välisteks tantrateks; viimasele vastab aga kolm sisemiste tantrate klassi: mahāyoga, anuyoga ja atiyoga. Varasemates india klassifikatsioonides kohtab ka järgmist tantrate jaotust: kriyā-, caryā-, yoga-, yogottara- e mahāyoga-, yoganirutara
