Eristus ordude ja kongregatsioonide vahel tekkis pärast 1521. aastat, kui paavst Leo X (ametis 1513–1521) lõi võimaluse moodustada vaimulikke vennas- ja õeskondi, millele ei kehtinud enam ordudes kohustuslik klausuurinõue ja mille liikmete antud tõotusi ei käsitatud enam pühalike, vaid lihtsate tõotustena (kuigi sisult olid need samad, mis ordudes antavad tõotused). Kongregatsiooni eristamine ordust fikseeriti 1917. aasta kanoonilise õiguse koodeksis ning kaotati ametlikult 1983. aasta kanoonilise õiguse koodeksis, mis kasutab nii ordu kui ka kongregatsiooni kohta orduinstitutsiooni (ladina keeles instituta religiosa) terminit. Väljaspool kanoonilist õigust on ordude ja kongregatsioonide eristamine levinud ka nüüdisajal.
