Martin Luther (1483–1546) nimetas oma õpetust evangeelseks, vastandudes nii kõigile usuelu nähtustele ja õpetustele kirikus, mis tema arvates ei rajanenud otseselt Piiblil. Ühise nimetusega „evangeelsed kirikud” hakati esmalt nimetama luterlikku ja reformeeritud kirikut, hiljem ka teisi sarnasel alusel tekkinud uskkondi; sünonüümiks sellele nimetusele kujunes „protestantlikud kirikud“. Harva kasutatakse sünonüümina ka adjektiivi „reformatoorne“, väljendamaks otsest seotust 16. sajandil vallandunud, roomakatoliiklusest lahkulöömiseni viinud reformatsiooniliikumise ja selle õpetuslike põhialustega.