Piibliteadustes nimetatakse pseudepigraafideks judaistlikke ja varakristlikke tekste, mis on kirjutatud ajavahemikus 300 eKr – 300 pKr ja mille autoriks on teksti kaalukuse suurendamiseks märgitud mõni autoriteetne isik. Kui Vana Testamendi pseudepigraafid on omistatud kauges minevikus elanud isikutele (nt Aabraham, Eenok, Mooses), siis Uue Testamendi pseudepigraafid on omistatud lähiminevikus elanud kristlikele autoritele (nt Peetrus, Toomas, Paulus). Pseudepigraafid ei ole žanr, vaid pigem autorluse määrang (vrd anonüümsed ja ortonüümsed ehk õige nime all kirjutatud tekstid). Samuti ei vastandu pseudepigraafid alati kui võltsingud autentsetele ortonüümsetele tekstidele, vaid on kirjutatud ühe kindla autoriteetse traditsiooni edendamiseks ja selle identiteedi kinnistamiseks. Pseudepigraafiliseks kirjanduseks võib pidada nii kanoonilisi kui ka apokrüüfilisi raamatuid.
