Presbüterluses rõhutatakse vajadust koguduste ja neid ühendavate kirikute kollektiivseks juhtimiseks, eitades üksikisiku kõrgeimat vaimulikku ja administratiivset autoriteeti. Taolises juhtimismudelis juhivad kirikut vaimulike ja ilmikute esindajatest koosnevad kogud. Koguduste ja piirkondade tasemel nimetatakse neid enamasti vanematekogudeks, kogu kiriku tasandil aga kirikukoguks ehk sinodiks. Seetõttu räägitakse vahel ka presbüteriaal-sinodaalsest kirikukorraldusest või juhtimismudelist. Mudel on nime saanud sellest, et juhtorganite liikmeid (eriti ilmikliikmeid) nimetatakse siin vanemateks ehk presbüteriteks. Presbüterlik süsteem on iseäranis levinud reformeeritud kirikutes ning mitmetes vabakirikutes ja -kogudustes.