Praktilise teoloogia uurimisvaldkondade liigitamine on piirkonniti ja ajas muutuv, sageli ka interdistsiplinaarne, siis kui võetakse appi religioonipedagoogika, -psühholoogia, -sotsioloogia jm. Koos kiriku enesemõistmise arenguga on praktiline teoloogia avardunud kitsalt pastoraalsetelt teemadelt kiriku kõikehõlmava tegevuse uurimisele. Evangeelses jaotuses liigitatakse praktilise teoloogia valdkonda liturgika (õpetus jumalateenistuselust), homileetika (kirikliku kõne pidamise õpetus), katehheetika (õpetus kiriku kasvatustööst), diakoonia (õpetus kiriku hoolekandetööst), hingehoid, küberneetika (kirikujuhtimisõpetus), misjon ja oikumeenika (kirikutevahelised suhted). Katoliku ja õigeusu käsituses mõisteti varasemalt praktilist teoloogiat peamiselt pastoraalteoloogiana, mis aga tänapäeval hõlmab kõiki nimetatud valdkondi mõnevõrra erineva piiritlemisega.