Vana Testamendi preesterluse kõrgaeg oli seotud Jahve templiga Jeruusalemmas, kus ülempreester astus kord aastas – lepituspäeval – kõige pühamasse paika rahva pattude eest ohvrit tooma (3Ms 16). Preestrid tagasid Jumala ja tema rahva vahelise lepingulise suhte kestmise. Uues Testamendis mõistetakse Jeesuse Kristuse ristisurma ja ülestõusmist kui lõplikku ohvrit, mis lõpetas vana lepingu. Kristus on ise „ülempreester“ (Hb 4:14), kes vahendab uut ja igavest lepingut Jumala ja inimeste vahel. Sellest tulenevalt ei ole enam vaja vanas mõttes templiohvrit ega eraldi preestrit selle toomiseks. Apostel Peetruse kirjas nimetatakse kõiki kristlasi valitud sooks, kuninglikuks preesterkonnaks (1Pt 2:9), sest neil on ligipääs Jumala pühadusele Kristuse läbi, kes on oma rahva lunastanud oma verega (vrd Ilm 1:5–6).
