Algselt tähendas postill Piibli kirjakoha kommentaari, kuid hiliskeskajal kinnistus see nimetus konkreetsele jutluseraamatu tüübile. Taolise jutluseraamatu ülesehitus vastas kirikuaasta ülesehitusele ja sisaldas jutlusi, mis selgitasid vastava kirikupüha või pühapäeva jumalateenistusel loetavaid kirjakohti (perikoope). Eristati kirikupostille, mis olid mõeldud ettelugemiseks kirikus ja näidistena jutluste koostamiseks vaimulikele, ning kodupostille, mis kujutasid endast harivat ja hinge kosutavat lugemisvara ilmikutele. Kuigi selliseid jutluseraamatuid koostatakse ja kasutatakse ka nüüdisajal, kohtab terminit „postill” eelkõige ajaloolises kontekstis.