Vaimulikkonna küsimus lõhestas vanausulisi alates nende eraldumisest Vene õigeusu kirikust. Leebem suund, mille järgijaid hakati nimetama popoovetsiteks ehk preestritega vanausulisteks, möönis, et kuigi piiskoppide puudumisel ei olnud neil võimalik oma vaimulikke pühitseda, oli aktsepteeritav vastu võtta riigikirikust üle tulnud ja n-ö meelt parandanud vaimulikke, mis tagas vaimulikuseisuse säilimise ja sakramentide pühitsemise. 19.–20. sajandil liitusid vanausulistega ka esimesed piiskopid, mis võimaldas preestritega vanausulistel panna aluse kahele täiemahulisele kiriklikule hierarhiale, kus on võimalik pühitseda ka uusi preestreid ja piiskoppe: 1846. aastal kreeka päritolu metropoliidi Ambrosiose (1791–1863) ületulekuga tekkinud nn Belaja Krinitsa hierarhiale ja 1923. aastal Saratovi peapiiskopi Nikola (1853–1934) ületulekuga tekkinud nn Novozõbkovi hierarhiale.