Vaimulikkonna küsimus lõhestas vanausulisi alates nende eraldumisest Vene õigeusu kirikust. Rangem suund, mille järgijaid hakati hiljem nimetama bespopoovetsiteks ehk preestriteta vanausulisteks, tunnistas vaimulikena vaid enne patriarh Nikoni (ametis 1652–1666) reforme pühitsetud preestreid ega aktsepteerinud hiljem riigikirikust üle tulla soovinud vaimulikke. Kuna ükski piiskop ei olnud vanausulistega liitunud, ei saanud pühitseda uusi vaimulikke, ja koos viimaste reformieelsete preestrite surmaga kadus vaimulikkond neis vanausu harudes. Palveteenistusi ja kiriklikke talitusi hakkasid läbi viima koguduste ilmikutest juhid, sakramentidest säilisid vaid ristimine ja piht, mõnes harus õnnistati ka abielu, kuid see polnud enam sakrament. Tuntumad preestriteta vanausuliste harud on pomoorlased ja vanapomoorlased, viimaste seas omakorda fedossejevlased ja filippovlased. Ka kõik Eesti vanausulised kuuluvad preestriteta harudesse.
