Saksakeelne mõiste Heilsgeschichte sai laiemalt tuntuks 19. sajandil, sarnanedes Augustinuse „De civitate Dei” ajaloofilosoofia ideega Jumala ja inimajaloo kõrvuti kulgemisest. Selle järgi pole Piiblis valikuliselt kirjeldatud ajaloosündmused profaansed, vaid varjuloleva Jumala (ld Deus absconditus) eneseilmutused, mis annavad inimajaloole mõtte ja eesmärgi ning juhivad selle kulgu pärast pattulangust viimse kohtu poole. Päästeloo keskmes on Jumala päästeplaani teostumine Jeesuse Kristuse sünnis, surmas ja ülestõusmises. Vaatamata seletuskatsetele jääb siiski saladuseks, mil viisil Jumal ajaloosündmuste kulgedes pääste lõplikult teostab.
